Analoog ja digifotograafia generatiivse pildiloome ajastul

AI-pildigeneratsioon, digifotograafia ja analoogfotograafia on kolm eri maailma, mis lähtuvad erinevast loogikast ja pakuvad erinevat väärtust.
AI-pildigeneratsioon on sisuliselt visuaalne sünteetika – pilt sünnib algoritmide ja suurte andmekogude statistilisest töötlemisest, mitte reaalse maailma valgusest, optikast ja salvestava materjali omadustest. Selle eelis on kiirus ja piiritu kujutlusvõime – saab luua stseene, mida füüsiliselt ei eksisteeri. Puuduseks on aga juhuslikkus, autentsuse (või ka autoriõiguse) küsimused ja piiratud kontroll detailide üle, eriti kui vaja dokumentaalsust, faktitäpsust või korduvust.
Digifotograafia salvestab reaalsust elektrooniliselt sensorile. See on kiire, kohandatav ja tehniliselt paindlik – tulemusi saab koheselt hinnata ja töödelda. Digikaamerad ja töötlustarkvara võimaldavad luua väga täpse värvi- ja toonihaldusega pilte. Puudus võib olla teatud “steriilsus” ja fakt, et digitaalne jäädvustus on sageli ülemäära töödeldud, kaotades loomuliku materjalitunnetuse.
Analoogfotograafia talletab valguse keemilisele pinnale. See annab kordumatu tonaalsuse, sügavuse ja füüsilise materjali kohalolu, mida digitaalselt on raske täielikult jäljendada. Protsess on aeglasem ja nõuab rohkem oskusi ning kannatlikkust, kuid just see piiratus ja käsitööline lähenemine annavad pildile isikupära.
Kui AI võib luua pilte, mida pole kunagi olnud, digifotograafia jäädvustab hetke täpselt ja kiiresti, siis analoogfotograafia säilitab aja ja valguse poeetilise jälje. Professionaalses loomingus kasutatakse neid üha sagedamini läbisegi – AI ideede loomiseks, digitaalset foto- või skaneerimistöötlust täpsuseks ning analoogfotograafiat, et lisada töödele isikupära, materiaalsust ja sügavust.